Elas kord kaugel muinasjutumaal üks väike ja natuke segaduses päkapikk nimega Pettar. Pettarile meeldis väga seeni korjata, aga tal oli harjumus söögiseened segamini ajada punaste täpiliste kärbseseentega. Kui teised päkapikud korjasid ilusaid kivipuravikke, tassis Pettar oma korvis tagasi kärbseseeni, mis tegi kogu küla väga lõbusaks.
Ühel päeval otsustas Pettar, et aitab naljast ning läheb hoopis printsessi päästma! Muinasjuttudes on alati printsess, keda on vaja päästa, ja Pettar arvas, et see kõlab piisavalt uhke ülesandena. Pettar pakkis oma väikese kotikese, kuhu pani sisse istmepadja (juhuks kui on vaja kuhugi pikemalt istuda), hambatikud (tulevasteks duelliceks) ja oma lemmikmänguasja, mida ta kutsus “Ritsikaks”, kuigi see oli tegelikkuses vana puuoks.
Teel printsessi lossi kohtas Pettar erinevaid tegelasi – kõigepealt tulid talle vastu kolm tantsivat oravat, kes harjutasid järjepidevalt oma tantsuliigutusi suure tamme all. Pettar tervitas neid viisakalt ja soovis edukat esinemist.
Edasi jõudis ta suure roosa jõe äärde, millel ujusid ringi eriti suured ja lõbusad kalad. Üks kaladest hüüdis Pettarile: “Hei, pisike! Kas kalapüügiks oled valmis?” Pettar raputas pead ning vastas: “Ei, ma olen printsessi poole teel!” Kala ütles: “Oih, ma peale söömist kipun olema segaduses. Edu siis printsessiga!”
Jõudes lõpuks lossi juurde, leidis Pettar eest täiesti vaba sissepääsu, kuna valvurid olid kõik parajasti kohvil. Pettar mõtles, et see on liiga lihtne, kuid astus sisse. Loss oli hiiglaslik ja täis segadust, justkui iga mööbliese ja ornament oleksid suvaliselt laiali visatud.
Lõpuks leidis Pettar printsessi, kes istus troonil ja luges ajalehte. See oli väga ootamatu. “Kas sa ei olegi vangistuses?” küsis Pettar.
Printsess naeratas laialt ja vastas: “Oh ei, Pettar. Ma lihtsalt peitsin natuke naljakaid kuulutusi, et näha, kes kõik mu päästmisele appi tulevad.”
Pettar hakkas naerma: “No vähemalt toodi mind siia kartmata, et ma uuesti kärbseseeni kogun!”
Printsess tõusis ja ütles: “Lähme siis kohvile, Mis sa arvad? Ma kuulsin, et köögis on täna eriti head kaneelisaiad.”
Ja nii said Pettar ja printsess headeks sõpradeks, veetes päevi koos seente sorteerimise ja naljakate lugude väljamõtlemisega, sest neile mõlemale meeldis muinasjuttude maailmas natuke segadust tekitada. Lõbus ennast illustreerinud lõpuks lõppes muinasjutt just nii ootamatult ja naeratusrohkelt, kui muinasjutud juhtuvad lõppema. Ja nagu ikka, elas Pettar õnnelikult, kuid veidi segaduses, elu lõpuni.