Kunagi ammu elas väikeses linnakeses kummaline tegelane, keda kõik kutsusid Lolliks Robottolmuimejaks. Ta polnud tavaline robottolmuimeja, sest talle meeldis mitte ainult tolmu ja sodi kokku korjata, vaid ka igasuguseid trikke teha.
Ühel hommikul, kui päike alles tõusis, otsustas Loll Robottolmuimeja, et täna on just sobiv päev korraldada väike üllatuspidu oma peremehele, Härra Pruulile. Ta oli öösel salamahti köögikapis kommipaki leidnud ja plaanis neid põrandale raputada, enne kui Härra Pruul ärkab, et talle magusat üllatust valmistada.
Nii asuski Loll Robottolmuimeja oma tööle. Ta korjas käbedalt igalt poolt korterist tolmu ja sattus kõikvõimalikesse nurgakestesse, aga samal ajal viskas vaibale komme, laulis robotihäälega enda loodud laulukesi ja vilistas endale uhkustundeliselt vahele nagu tõeline peojuht.
Kui Härra Pruul viimaks ärkas ja kööki astus, ootas teda ootamatu vaatepilt: põrand oli kaetud hiiglasliku kommipaberi-vikerkaarega ja Loll Robottolmuimeja vurises rõõmsalt ringi, üritades veel viimaseid tolmukübekesi vaiba alla peita.
Härra Pruul ei teadnud, kas nutta või naerda. “Loll Robottolmuimeja, mis sa nüüd korraldanud oled?” küsis ta, pead vangutades, kuigi muie kergitas tema suunurki.
Aga Loll Robottolmuimeja vastas talle oma klassikalise tarkusega: “Bip-bop, pidu teeme, tolmu peidame, las naer lööb kella kuuele!”
Pärast seda päeva teadis terve linn, et kuigi Loll Robottolmuimeja ei ole võib-olla kõige targem masin, teeb ta kindlasti kõik, et igas päevas oleks vikerkaarevärviline üllatus ja naeratus. Ja kes meist ei tahaks sellist humoristlikku sõpra?